Jätkasin neljapäeval alustatut, tegin video.eenet.ee virtualiseerimisega algust.

Neljapäeval töölt lahkudes, jätsin käima oma skriptikese, mis oli kenasti lõpuni jõudnud. Kindlasti seisis ta jõude juba neljapäeva öösest alates, aga pole hullu.  Kuna reedel olin koolitusel/seminaril, siis see päev jäi põhimõtteliselt töö mõttes vahele.

Täna hommikupoole tegelesin siis skriptikestega, mis vajasid veel käivitamist. Ehk siis uus kontroll, mis analüüsis esimese skripti vastuseid. Tundub, et vead on minimaalsed ja lahendatavad ühe aadressi ümbersuunamisega serverist. Rõhutan sõna “tundub”.

Postimaja on nüüd virtualiseeritud. Joelil oli vist öösel igav, und ei tulnud … 😀 Mõni võtab raamatu, tema istus arvutis. Aga ei, tegelikult oli asjalik käik see asi öösel ära teha, kuna öösel on koormus peaaegu null. Kui mitte päris null.
Katkesus oli olnud umbes tunniajane.
Kõigepealt tuli siis teenused produktsioonserveril seisata, siis viimast korda sünkroniseerimine teha füüsilise ja virtuaalse serveri vahel, seejärel käivitada teenused virtuaalse serveri peal ja voilaa! Teenus töötab!
Teenus on vaja seisata ja katkestus tekitada sellepärast, et muidu võivad iga minut mingid andmed muutuda ja siis ei saa me lõplikku seisu. Paneme uuesti sünkroniseerima, aga ikkagi on midagi muutunud.. Ja jälle.. Seega, kõige lihtsam, turvalisem ja mõistlikum on teenus korraks seisata ja seejärel failid ümber tõsta. Vahepealse sünkroniseerimise saab muidugi teha töötava süsteemi peal ka – läheb viimane sünkroniseerimine kiiremini!

Skriptimisest. Veateated näitavad, et osad veebid on nii laivis kui testis suurusega null (0). Uurin, et mis neil siis “viga on”.. Tuleb välja, et näiteks domeen.ee suunab ümber www.domeen.ee peale. See aga tähendab, et kui minu skript käis “küsimas” aadressil domeen.ee, siis saigi ta vastuseks tühja lehe, mille suurus oli null. Selliseid ümbersuunamisi wget ei oska järele teha. Võib-olla mingi võtmega oskab?
Kuna neid on üsna vähe, siis on väga kerge need läbi käia. Pole veel kõiki vastuseid testinud, aga arvan, et 99,9% nendest tulemustest on seotud selle suunamisega.

Videoserveri virtualiseerimine CloneZilla abiga jõudis ühe sammu võrra edasi. Esialgu olin ainult info otsimise ja ajakogumise faasis, nüüd sai siis reaalne tõuge sisse lükatud. Kuna videoteenust kasutatakse vähe ja andmeid juurde ei tule, otsustati teenus virtuaalserverile üle viia.
Kõvaketast, kus peal asub süsteem – üks väheseid Windowse siin majas – sai kopeeritud kaks korda. Esimene kord tegin soovituste järgi, teine kord tegin n-ö oma peaga. Esimesel korral olin natuke dünaamilisem – lasin kopeerida kettalt kõik failid 200GB suurusele kettale. See ajas aga Windowsi “hulluks”, kuna kõik oli muutunud ja kõik on katki. Teine kord ei lasknud partitsioonitabelit suurendada, vaid kopeerisin üks-ühele üle. Maakeeli tähendab see, et kui enne oli kasutusel näiteks 15GB kõvakettamahtu 80-st, siis kopeeritigi üle see 15GB ja tehti kõvaketas 80GB suuruseks. Olgugi et füüsiliselt oli seal taga ikkagi 200GB-ne. Tekitatud 80GB-st partitsiooni saab suurendada, sellega pole probleemi. Kuna mõlemad masinad (virtuaalne ja füüsiline) on Windowsi-masinad, siis kõige parem andmeid kopeerida on Windowsi võrgu kaudu. Ehk siis tekitasin Windowsis üle võrgu jagatud kausta ja panin copy-paste. Varasemast tuntud rsync tööriista ei saa siin kasutada, kuna tegu Windowsiga.

Leidsin ka programmi, mis aitas mul kõvaketta partitsiooni suurendada “on-the-fly”, nagu öeldakse. Ehk siis lennult. Tavaliselt on partitsiooni muutmine seotud formatiga – kõvaketas tuleb tühjaks teha. Mõned programmid oskavad seda teha lennult ja niimoodi, et andmeid peal ei käkerdata ega hävitata.

Õhtul töölt lahkudes jätsin suuremad andmed kopeerima, hommikuks on nad kindlasti valmis.

Lisaks, millega veel tegemist tuli – Windows ei oska virtuaalses masinas käituda niimoodi nagu Linux. Windows on jonnakas näiteks võrgukaardi draiverite osas. Linux “saab aru”, et tema puhul on tegemist virtualiseeritud võrgukaardiga – st tal ei ole füüsilist kaarti – tema on sellega rahul. Windows aga vajas selle jaoks eraldi draivereid. Õnneks olid need väga lihtsasti leitavad ja suisa Proxmox Wikis oli viide selle kohta. Tundub, et Windows on ikkagi popp teema. 😀
SIit tekib küsimus – kui me hakkame pakkuma Windowsi oma virtuaalserveriklastrisse, kas peaksime kuidagi need draiverid ka installeerima, et saaks kasutada üldist konfiguratsiooni. Kui määrata konfiguratsioonis, et Windowsi masinad kasutagu võrgukaarti, mille tootjaks on näiteks Realtek, siis näeb masin “kurja vaeva” sellega, et seda iga kord emuleerida. See tähendab, et ta peab tegema väga “palju tööd” lisaks, et kogu aeg mõned liigutused juurde teha. See aga võtab alla nii võrgu- kui ka serverikiirust ja lõppkokkuvõttes on paha. Kui me saaksime kasutada virtualiseeritud võrgukaarti ja kõvaketast, siis oleks see väga bueno. Ma usun, et osa lugejatest ei saanud sellest lõigust aru, seega võtaks kokku – ülalmainitu on kui seletamatu sõnade mäng, aga ausõna seal pole roppust ega inetusi ja kõik on poliitiliselt korrektne. 😀

Sain ka vastuse Siimult, kes on HITSAs ”itivend“, nagu öeldakse. Ta suhtles Microsoftiga sel teemal, et kas võime neid ISOsid jagada oma klastris. Tundub, et võime. Ametlikku kinnitust veel pole litsentsitingimuste spetsialistilt, aga osad muud spetsialistid on öelnud, et ei tundu midagi keelatut selles tegevuses olema. Veel ei hõiska, ootame kenasti kõik ära.